:(

 Miks on vaja teha haiget, mida inimesed saavad sellest, kui nad teisele inimesele haiget teevad?
Nii valus. Mida vittu..
 Pidasin enda sünnipäeva, kutsusin 35 inimest, lubas tulla 11, kohale jõudis 7. Imeline eksole. Need 4 isegi ei öelnud, et nad ei saa tulla.
 Ma vajan kaissu, ma ei oska eksisteerida normaalset. Tahaks teha ise haiget, vähemalt südames pole siis nii suurt valu. Siis see on suunatud kõrvale.

Kurbus, üksilus, valu

 Üksildus on eemaldatud aga kurbus mitte. Aru ma ei saa, miks on vaja inimestel nii teha, nagu nad teevad. Haiget tegemise oskus on väga suur. See on nii jube, et ma ei kannata seda välja, et ma pean kuidagi seda tunnet eemaldama. Tahaks seda eemaldada sellisel viisil, et lõikaks välja. Vähemalt on siis tunne mujal, mitte südames. 

 Süda on haige. Ja ma ei tea kuhu seda valu pista. See inimene, kes mulle seda suudab teha, tema ignoreerimisoskus on võimas. Ma isegi ei oska seda nii hästi, kui tema oskab.

 Minu lootus on see, et ta lihtsalt üritab mind eemale lükata sellega, sest ta juba ammu üritab mulle seda seletada, et ta pole hea inimene. Aga huiiiiii, mind ei huvita. Ma isegi ei taha mitte kedagi teist, kui ainult teda.

 Kas mitte ei olnud see, et parem õudne lõpp, kui lõputu õudus? Jah, mulle sobiks see aga samas, sooviksin ikkagi elada oma roosas elus ja iluates valedes. Aga ainult siis kui valed on ilusad ka, mitte, et selline ignoreerimise jura.

 Homme saan minna tööle ja vähemalt küsida töökaasalselt, et kas ta teab midagi temast, äkki saan natukenegi rahu. Või vähemalt saan midagi teha peale selle kodus istumise.

Celine

 Kui te vaid teaks mind varem, kui see blogi. Siis võib-olla te saaks midagi aru ka, mis mu ajus toimub või mitte.

 Mu koer on nüüd siin ja ma õpin teda vaikselt tundma. Me õpime vaikselt üksteist tundma. Ma arvan, et ta on tulnud kohast, kus on teda väärkoheldud. Ta kardab tulla üle ukselävede, ta kardab järsemaid liigutusi, kui ma lähen uksest välja siis ta vaatab mulle järgi, võib olla selle pärast, et hirm, et ma lähen ära. Aga ma ei jätaks teda mitte kunagi maha. Ma olen nõus tegema kõik ta jaoks, et ta enam ei kardaks ja ei muretseks. Kui ma peaks kunagi välja kolima siis ma võtaks ta kaasa. Vot sellest ma aru ei saagi, kuidas inimesed üldse saavad oma loomi niisama lihtsalt ära anda. "Mu süda tilgub verd ja ma olen palju nutnud AGA, kahjuks ma pean ta ära andma, sest ma kolin korterisse aga ta on liiga suur selle jaoks". No hui ka ausalt. Kui sa piisavalt liigud koeraga siis pole üldse hullu, kus ta elab või mitte.

 Okei, igatahes. Celine Melody on ta täisnimi. Celine'i nime, ma lihtsalt leidsin ühelt lehelt. Mul oli vaja igaksjuhuks nimesid emastele ja isastele koertele. Otsisin internetist eraldi emastele ja isastele nimesid, loetlesin neid kõvasti endale ette. Nii tuli see nimi. Ja Melody on mu õe koera nimes. Nüüd nad on ühenduses igavesti. 

 Celine on minu pruunkoer, kui ta veel varjukas oli siis hüüdsin teda Šokolaadikoeraks. Nemad seal ütlesid talle Šokolaad. See tädi ütles, et ta ei jookse mitte kunagi ära, sest ta tahab olla lähedal. Haha, seda me veel näeme, mis ta aias tegema hakkab. Seal hakkab kindlasti tal ükskord igav ja hakkab proovima.

 Mu õe koeraga, Emmaga, ta peab hakkama saama väga hästi läbi, vahel peab Emma meie juures olema ka. Emma pole kunagi teise koeraga koos elanud aga, nüüd peab hakkama saama :D.

 Ma ei suuda teemas püsida, nagu aru saate.

 Lugu selline siis, sain ta varjukast kätte ja siis hakkas suuuuur struggle ta autosse saamisega. Ta kartis kõike, kuni ma helistasin varjukasse, et nad tuleks appi. Saime ta pakiruumi pandud, panime linad alla, et kui peaks roopima või midagi muud tegema, siis pole nii hullu. Kodu juurde jõudsime, siis oli ta hirmupissi teinud.

Järgmine struggle oli teda tuppa saada. Ta kartis tulla nii väga, et ma pidin ta sülle võtma ja kandma üles. Liftiga läksin muidugi, ma oleks muidu ära surnud. Ma otsustasin, et pesen ta kohe ära. Siis vähemalt puhas koer, sest ta oli ikka väga must. Tõstsin ta otse vanni ja hakkasin küürima. Ta ikka veel natuke must. Mingi aeg pesen uuesti siis. Praegu las ta harjub veel.

 Alguses kartis igalepoole tulla, mängida ta väga ei osanud. Pidin ta kööki kutsuma, et vett jooks, sest muidu ta poleks üldse seda läinud ise tegema. 

Inspireeritud kellestki, keda ma kunagi ei tundnudki

 Kunagi elasin Tartus, veetsin aega inimestega, kes tundusid toredad. Nad kindlasti päriselt olidki. Aga mina ajasin ikka seda edasi, mis ma lootsin, et on õige, kuigi tegelikult ei olnud. Ta hävitas mu. Sellest ajast peale, ma pole olnud enam see inimene, kes ma kunagi olin. Ta rikkus mu ära. Ma nägin nii palju ja praegu ma tahaks, et see oleks võinud olemata jääda. Samas, kui ma poleks seda näinud siis ma poleks saanud neid kogemusi, mis mul nüüd on.

 See inimene, kes selle kirjutise mu seest välja inspireeris. Ta ei ela enam, sest ta võttis endalt elu, kellegi pärast, kes rikkus ta elu. Ta kirjutised on nii ilusad. Ma tunnen ennast ta kirjutistes ära, kuigi ta ilmselt ei teadnuki, et ma eksisteerin. Ma oleks õnnelik praegu, et ma üldse teda oleks tunda saanud. Samas ma natuke arvan, et ta teadis, et ma olen olemas, ta mees oli sel ajal tore. Aga see mees tegelikult rikkus ta ära. 

 Ma tegelikult leidsin selle inimese ühest foorumist. Ta kirjutas nii huvitavalt ja tema blogi oli seal kirjas. Ma hakkasin lugema. Blogis oli tema instagrami kasutaja. Viimane postitus oli aastast 2017. Ma sel hetkel ei mõelnud midagi. Mul läks aega selle arusaamisega, et teda enam pole. Vaatasin keda ta jälgib ja seal oli see meees, kes mulle tundus tore aga tegelikult ei olnud. See oli ta mees sel ajal. Selle inimese nimi oli selline, et keegi teine ei kutsuks end nii. Kõik hüüdsid teda selle nime järgi.

 Ma vaatsin ta blogi ja seal olid pildid temast ning ma mõtlesin "Who are you and why are you so beautiful.". Ma oleks juba peaaegu talle seda kirjutama hakanud, kuni sain aru, et ei ole selle mõtet.

 Mul on nii kahju, et nii läks aga ma loodan, et ta sai rahu. 

 Ta kirjutised on nii ilusad. Enne pole keegi minust aru saanud aga ma arvan, et tema oleks saanud minust kindlasti aru. 

 Hetkel istun siin kell hommikul ja mõtlen tumedaid mõtteid. Kunagi oli kindlasti mu vaimne olukord veel hullem, kui praegu aga praegu, ma olen jõudnud väga halbadesse oludesse tagasi. Ma olen juba jõudnud seda teha, mille ma kunagi lõpetasin aga enam ei suuda. Mu laual on see asi, millega ma saaks endale haiget teha. Ma ei kannata seda valu, mis on minu südames. 

 

 See inimene, kes tekitab mu südamesse nii suurt valu, et ma soovin seda valu mõnel teisel viisil leevendata. Ta on ilus. Mina usun, et tema süda on ilus. Ta näeb imeilusat vaeva, et mind eemale lükata aga ma ei soovi seda. Ma soovin edasi minna, temaga koos, mitte ilma temata. Mul on raske. Aga ma soovin nii palju. 

 Ma sooviks veel kirjutada aga sõnad ei tule mu ajust välja. Mu ajus eksisteerib torm.