Celine

 Kui te vaid teaks mind varem, kui see blogi. Siis võib-olla te saaks midagi aru ka, mis mu ajus toimub või mitte.

 Mu koer on nüüd siin ja ma õpin teda vaikselt tundma. Me õpime vaikselt üksteist tundma. Ma arvan, et ta on tulnud kohast, kus on teda väärkoheldud. Ta kardab tulla üle ukselävede, ta kardab järsemaid liigutusi, kui ma lähen uksest välja siis ta vaatab mulle järgi, võib olla selle pärast, et hirm, et ma lähen ära. Aga ma ei jätaks teda mitte kunagi maha. Ma olen nõus tegema kõik ta jaoks, et ta enam ei kardaks ja ei muretseks. Kui ma peaks kunagi välja kolima siis ma võtaks ta kaasa. Vot sellest ma aru ei saagi, kuidas inimesed üldse saavad oma loomi niisama lihtsalt ära anda. "Mu süda tilgub verd ja ma olen palju nutnud AGA, kahjuks ma pean ta ära andma, sest ma kolin korterisse aga ta on liiga suur selle jaoks". No hui ka ausalt. Kui sa piisavalt liigud koeraga siis pole üldse hullu, kus ta elab või mitte.

 Okei, igatahes. Celine Melody on ta täisnimi. Celine'i nime, ma lihtsalt leidsin ühelt lehelt. Mul oli vaja igaksjuhuks nimesid emastele ja isastele koertele. Otsisin internetist eraldi emastele ja isastele nimesid, loetlesin neid kõvasti endale ette. Nii tuli see nimi. Ja Melody on mu õe koera nimes. Nüüd nad on ühenduses igavesti. 

 Celine on minu pruunkoer, kui ta veel varjukas oli siis hüüdsin teda Šokolaadikoeraks. Nemad seal ütlesid talle Šokolaad. See tädi ütles, et ta ei jookse mitte kunagi ära, sest ta tahab olla lähedal. Haha, seda me veel näeme, mis ta aias tegema hakkab. Seal hakkab kindlasti tal ükskord igav ja hakkab proovima.

 Mu õe koeraga, Emmaga, ta peab hakkama saama väga hästi läbi, vahel peab Emma meie juures olema ka. Emma pole kunagi teise koeraga koos elanud aga, nüüd peab hakkama saama :D.

 Ma ei suuda teemas püsida, nagu aru saate.

 Lugu selline siis, sain ta varjukast kätte ja siis hakkas suuuuur struggle ta autosse saamisega. Ta kartis kõike, kuni ma helistasin varjukasse, et nad tuleks appi. Saime ta pakiruumi pandud, panime linad alla, et kui peaks roopima või midagi muud tegema, siis pole nii hullu. Kodu juurde jõudsime, siis oli ta hirmupissi teinud.

Järgmine struggle oli teda tuppa saada. Ta kartis tulla nii väga, et ma pidin ta sülle võtma ja kandma üles. Liftiga läksin muidugi, ma oleks muidu ära surnud. Ma otsustasin, et pesen ta kohe ära. Siis vähemalt puhas koer, sest ta oli ikka väga must. Tõstsin ta otse vanni ja hakkasin küürima. Ta ikka veel natuke must. Mingi aeg pesen uuesti siis. Praegu las ta harjub veel.

 Alguses kartis igalepoole tulla, mängida ta väga ei osanud. Pidin ta kööki kutsuma, et vett jooks, sest muidu ta poleks üldse seda läinud ise tegema.