Kunagi elasin Tartus, veetsin aega inimestega, kes tundusid toredad. Nad kindlasti päriselt olidki. Aga mina ajasin ikka seda edasi, mis ma lootsin, et on õige, kuigi tegelikult ei olnud. Ta hävitas mu. Sellest ajast peale, ma pole olnud enam see inimene, kes ma kunagi olin. Ta rikkus mu ära. Ma nägin nii palju ja praegu ma tahaks, et see oleks võinud olemata jääda. Samas, kui ma poleks seda näinud siis ma poleks saanud neid kogemusi, mis mul nüüd on.
See inimene, kes selle kirjutise mu seest välja inspireeris. Ta ei ela enam, sest ta võttis endalt elu, kellegi pärast, kes rikkus ta elu. Ta kirjutised on nii ilusad. Ma tunnen ennast ta kirjutistes ära, kuigi ta ilmselt ei teadnuki, et ma eksisteerin. Ma oleks õnnelik praegu, et ma üldse teda oleks tunda saanud. Samas ma natuke arvan, et ta teadis, et ma olen olemas, ta mees oli sel ajal tore. Aga see mees tegelikult rikkus ta ära.
Ma tegelikult leidsin selle inimese ühest foorumist. Ta kirjutas nii huvitavalt ja tema blogi oli seal kirjas. Ma hakkasin lugema. Blogis oli tema instagrami kasutaja. Viimane postitus oli aastast 2017. Ma sel hetkel ei mõelnud midagi. Mul läks aega selle arusaamisega, et teda enam pole. Vaatasin keda ta jälgib ja seal oli see meees, kes mulle tundus tore aga tegelikult ei olnud. See oli ta mees sel ajal. Selle inimese nimi oli selline, et keegi teine ei kutsuks end nii. Kõik hüüdsid teda selle nime järgi.
Ma vaatsin ta blogi ja seal olid pildid temast ning ma mõtlesin "Who are you and why are you so beautiful.". Ma oleks juba peaaegu talle seda kirjutama hakanud, kuni sain aru, et ei ole selle mõtet.
Mul on nii kahju, et nii läks aga ma loodan, et ta sai rahu.
Ta kirjutised on nii ilusad. Enne pole keegi minust aru saanud aga ma arvan, et tema oleks saanud minust kindlasti aru.
Hetkel istun siin kell hommikul ja mõtlen tumedaid mõtteid. Kunagi oli kindlasti mu vaimne olukord veel hullem, kui praegu aga praegu, ma olen jõudnud väga halbadesse oludesse tagasi. Ma olen juba jõudnud seda teha, mille ma kunagi lõpetasin aga enam ei suuda. Mu laual on see asi, millega ma saaks endale haiget teha. Ma ei kannata seda valu, mis on minu südames.
See inimene, kes tekitab mu südamesse nii suurt valu, et ma soovin seda valu mõnel teisel viisil leevendata. Ta on ilus. Mina usun, et tema süda on ilus. Ta näeb imeilusat vaeva, et mind eemale lükata aga ma ei soovi seda. Ma soovin edasi minna, temaga koos, mitte ilma temata. Mul on raske. Aga ma soovin nii palju.
Ma sooviks veel kirjutada aga sõnad ei tule mu ajust välja. Mu ajus eksisteerib torm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar